Esileht » Jää tekkimine

Jää tekkimine

Jää ja selle tekkimine

Eestis hakkavad veekogud jäätuma hilissügisel, novembris. Külma talve korral püsib jää kuni varakevadeni, märtsini. Sel perioodil liiguvad inimesed jääl - uisutatakse, püütakse kala ja tugeva jää korral ületatakse jääd isegi autodega. Sellesse perioodi jäävad ka kahjuks õnnetused, mis toimuvad veekogudel. Statistika järgi toimuvad jäätunud veekogudel õnnetused just sügiseti ja kevadeti ehk perioodil, mil jää on nõrk. Paljud samalaadsed õnnetused jääksid toimumata, kui inimestel oleks baasteadmised jää tekkimisest ja olemusest.

Millal hakkavad veekogud jäätuma:

1. Veekogud hakkavad jäätuma, kui õhutemperatuur langeb alla 0º C;
2. Pärast esimesi külmasid tekkinud jää on õhuke ja nõrk ega kanna inimest;
3. Jääle on ohutu minna pärast paari nädalast külma, kui õhutemperatuur on olnud pidevalt alla 0° C.

Kohad kus jää on alati nõrgem

Erinevatel veekogudel esineb alati piirkondi, kus jää on nõrgem. Sellisteks kohtadeks on:

1. Kiirevoolulised kohad jõgedes - jää tekkimist segab pidevalt liikumises olevad veekihid;

   

1. Suubumiskohad - kohad, kus näiteks kaks jõge saavad kokku või koht, kus jõgi suubub järve või merre. Sellistes kohtades takistavad jää teket keerised;

   

2. Allika kohad - veekogud, milles leidub allikaid, jäätuvad alati aeglasemalt. Põhjuseks on allikavee stabiilne temperatuur, mis on alati üle 0º C;
3. Torude suudmed - kohad, kus veekogusse siseneb näiteks reoveetoru. Sealt tulev vesi on soojem võrreldes veekoguga ja jää tekkimine on aeglasem;
4. Paadisildade tugipostid, roostik, vettelangenud puude võrade ümbrus - kohtades, kus läbi jää on kas sillapostid, taimed ja oksad on jää nõrgem. Jää ei haaku objektiga ja ümber objektide olevate „aukude" toimub veekogu hapnikuvahetus;
5. Laevateede lähedus - piirkondades, kus toimub talvine laevaliiklus lõhutakse jääd regulaarselt. Selliselt hoitakse laevatee jäävaba ja tekitatakse selle lähedusse inimestele ohtlikke pragusid jääs.

Tagasi